Kuidas elati Eesti mõisates?

Tsunftijänese looja ning vanamööbli restaureerimise entusiast Mati Raal üllitas hiljuti rohke pildimaterjaliga illustreeritud teose  «Kadunud hiilgus. Eesti mõisainterjööride lugu», mis annab lugejale hea ülevaate sellest, kuidas elu mõisas endistel aegadel välja nägi.

«Mõisate interjööride raamatu mõte on  peas idanenud juba pikka aega. Esimene tõsisem katsetus selles vallas mõtteid korrastada ja visuaalselt neid väljendada oli siis, kui autoril EKA (toonane ERKI) ruumikujunduse eriala diplomitööna valmis projekt Kolga mõisa peasaali ja kõrvalruumide sisustamisest stiilse mööbliga,» meenutab Raal. «Kui 1970-ndate  aastatel lõpul  algas uus nn. mõisate renessanss, siis oli Leila Pärtelpoeg see õppejõud, kes julgustas mõisate teemaga tegelema ja loengutes andis ka esimesed teadmised mööbli ajaloost. Omapoolne huvi oli olemas, sest samaaegselt sai tegeletud igapäevaselt vanamööbli restaureerimisega alguses Kunstimuuseumi juures, hiljem ennistuskojas «Kanut».

FOTO: Raamat «Kadunud hiilgus. Eesti mõisainterjööride lugu»

Antud raamatu juures oli Raalil enda sõnul huvi kindlaks teha erinevate esemete arv ühes keskmises mõisa peahoones. «See tähendas teada saada kui palju mööblit oli ühes majas, palju kunsti seintel, vaipu, valgusteid, lauahõbedat, toidunõusid ja muud kraami. Arhiivimaterjalid on mõisate varade ja sisustuse kohta katkendlikud aga siiski on säilinud mõned varaloendid. Palju abi oli nendest loenditest , mis esitati sõjakahjude korral, sest siis on nimekirjad tavaliselt tubade kaupa  ja esemeid on  kirjeldatud,» kirjeldab Raal.

FOTO: Raamat «Kadunud hiilgus. Eesti mõisainterjööride lugu»

«Kui rääkida keskmisest Eesti mõisa peahoonest, siis selles oli 20 -24 toas kokku umbes 250 mööblieset, kollektsioon esivanemate portreesid, looduspilte ja graafikat, 20-30 vaipa, iga toa kohta vähemalt üks laelühter ja mitmeid  lauakandelaabreid ja küünlajalgu, muud pudi-padi, toidunõusid umbes 500,» kirjutab ta.

«Tuleb arvestada, et tolle aja serviisid oli tihti mõeldud suuremale seltskonnale ja üksikesemete arv selles võis olla kaugelt üle saja. Sama oli ka lauahõbedaga, kus lisaks erineva otstarbega nugadele- kahvlitele, olid kapid täis  suguvõsa monogrammidega hõbedast kanne ja karahvine,» loetleb ta. «Märkimata ei saa siinjuures jätta ka üsna tavapärast relvakogu ja raamatukogu. Ilmselt ei ole see liialdus kui väita, et kokku oli ühes mõisahoones umbes 2000 eset, mis tänapäeva mõistes moodustasid kultuuriväärtusliku kogu. Kui nüüd kõik see läbi korrutada mõisate üldarvuga , milleks kokkuleppeliselt võtame 1000, siis saame teada, kui palju oli 20. sajandi alguses Eestimaal seda mõisate vara mis siin erinevatel põhjustel hukka sai, maalt välja viidi või mille saatuse kohta puuduvad  siiani andmed. Kahju tundega võib väita, et muuseumides ja erakogudes on talletatud ainult väga väike osa sellest kunagisest hiilgusest,» seisab raamatus.

FOTO: Raamat «Kadunud hiilgus. Eesti mõisainterjööride lugu»

Rohkete fotode soovib Raal oma sõnul sõnul näidata, kui  luksuslikud , kunsti - ja kultuuriväärtusi täis olid  mõisahooned «Raamatu peatükid  annavad  arhiividokumentidele ja kirjandusele toetudes ülevaate koos illustreeriva pildimaterjaliga vastuse küsimusele, miks need fotodel olevad interjöörid  on tänaseks  kadunud ja kuidas see  sai võimalikuks napilt 40 aasta jooksul.»