Mis saab minikodude peredest siis, kui lapsed suuremaks kasvavad?

Ellie Yeater Williamstownist West Virginiast ehitas endale minikodu.

FOTO: blog.woodcraft.com

Minikodudesse kolimine ja oma elupinna vähendamine muutub üha menukamaks ka Eestis, aga mis saab tillukesele pinnale kolinud noortest peredest siis, kui lapsed jõuavad teismeikka?

Mis nendest peredest, kes oma maailmavaate ümber on kujundanud, siis saama hakkab, on raske öelda, sest minikodude liikumine on selleks veel liiga uus nähtus. Raske on leida lapsi, kes oleksid sellistes tingimustes suureks kasvanud ja oskaksid oma kogemusi jagada, vahendab TreeHugger.

Küll aga võib paralleele tõmmata paarkümmend aastat tagasi välismaal populaarseks muutunud paatkodudega: ka seal oli pinda napilt, kuid sellest hoolimata elati säärastes kodudes terve perega, seilati mööda meresid ringi ja koguti elamusi.

Maia Selkirk, kes paatmajas üles kasvanud on, meenutab oma kogemust: «Maja oli väga armas, aga väga väike. Privaatsust oli vähe. Isegi selline teismelise tüüpkäitumine nagu ukse pauguga kinnivirutamine oli minu puhul välistatud, sest meil lihtsalt polnud sellist ust.»
Raskendatud oli sõprade küllakutsumine, kellegi ööseks kutsumine, kohtingud. Teismelise silmis oli raskusi kohati liiga palju, nii et Maiagi on soovinud, et ta oleks saanud üles kasvada mõnusas avaras korteris või majas nagu enamik teisi lapsi.

Sellisel alternatiivsel elustiilil on lapse jaoks aga ka kahtlemata oma plussid, mis sageli avalduvad alles täiskasvanueas. Näiteks on Maia altim katsetama ja panema end tavapärastest tingimustest erinevatesse olukordadesse kui nii-öelda traditsioonilisest kodust sirgunud lapsed. Ta on kasvanud üles tavapärasest erinevas keskkonnas ja seega tunduvad muudatused talle ka vähem hirmuäratavad. 

Nii et kuigi minikodus kasvades tekib teismeliste lastega tõenäoliselt tõepoolest palju olmeprobleeme, võib see neile suures plaanis siiski kasuks tulla, et nad pole kasvanud klassikalises oma aiaga äärelinnamajas, kus olemas kõik mugavused.