Eestlase kogemus: Rootsis kinnisvara müümine on uskumatu protsess (1)

Mäletan, kuidas Tallinnas oma korterit müüsime. Maakler helistas aeg-ajalt uue huvilise tekkides ja leppis meiega kokku aja, millal nad saaksid läbi astuda. Enne potentsiaalse ostja tulekut koristasime heal juhul tunnikese. Ostja üritas hinnast alla tingida, natuke vist andsime ka, ja kaup oli koos.

Väljakolimise päeval olime oma planeeringuga aga ajahädas ja lubasime osa kraami alles õhtupoolikul minema viia ning plaanitud koristamine jäi üldse ära. Uuel omanikul ei paistnud sellest sooja ega külma olevat, sest «nagunii tahaks ju oma käega üle koristada». 

Rootsis nii lihtsalt ei käi. Kinnisvaraäri on siin palju suurem kas või juba seetõttu, et inimesi on rohkem, pakutavaid elu asemeid aga rahvaarvu kohta võrdlemisi kitsalt. Niisiis, kui oled otsustanud oma kinnisvara müüa, lepid maakleriga kokku kaks pooleteisetunnist aega objekti visninguks ehk näitamiseks – ühe nädalavahetusel, teise argipäeva õhtul.

Visningu ajaks peab olema õhk puhas: majapidamises ei tohi näha ega aimata sind ennast, sinu peret, nähtavaid asju ega üldse olla sinust mingit isikupärast jälge. Sest uus ostja peab saama vabalt ennast sinna elama unistada, ilma et võõra lapse pilt seinal või vannitoas rippuv kasutusjälgedega käterätik seda takistaks. Ära tuleb viia absoluutselt kõik lahtised asjad: potililled, raamatud, filmid, lambid, pallid, kingad, noad, kohvimasin, riidepuud, šampooni pudelid, ühesõnaga – k õ i k!

Ainus, millele järeleandmisi tehakse, on väikeste laste tuba: seal võib paar sobivat mänguasja nähtavale jääda. Ilmselt on hea näidata müügiobjekti ka lastesõbralikuna. 

Sellist puhtust muidugi tunnise koristamisega ei saavuta. Ja kuna vähemalt lastega peres kipub asju olema pigem üleliia kui vastupidi, siis ei õnnestu kõiki oma kodinaid ka kappidesse toppida. Siis tulevad mängu sugulased või sõbrad, kelle juures asju hoiustada ja ka ise nädal aega elada. Sisuliselt tuleb mõneks ajaks välja kolida ning usaldada oma kodu professionaalidele, kes selle läikivaks nühivad.

Nii just paljud teevadki: kolivad mujale ja palkavad koristusfirma spetsiaalset visningu-koristust tegema, kuna piinlikult põhjalikku koristamist laste ja söögitegemise kõrvalt peale omaenda tööpäeva lõppu võib olla tõepoolest keeruline ette võtta. Kuigi loomulikult koristavad mõned inimesed raha kokku hoides ka ise.

Peale koristusfirmade tegutsevad kinnisvaravaldkonnas veel spetsiaalsed disainifirmad, kellel on olemas erinevas stiilis perfektsed sisustuselemendid. Jah, kaasa arvatud ka erinevas stiilis mööbel! Nii et kui sinu müüdav eluase peaks olema möbleerimata, siis olgu see nii puhas kui tahes, niiviisi seda potentsiaalsetele ostjatele näidata ei kõlba: ei tekitavat inimestes unistamise refleksi, huvilisi on vähem ja kokkuvõtt es tuleb hind madalam. Samamoodi ei kõlba näidata ka kulunud mööblit.

Sel juhul on firma nõus sinu mööbli ära tassima ja hoiustama ning enda korraliku mööbli nädalaseks visningu-perioodiks asemele tooma. Muidugi teatava summa raha eest. Kui mööblit pole tarvidust vahetada, aitab firma hubase fiilingu loomisega: õige valgustus, õiget värvi lilled õige vaasiga õiges kohas, õiged puuviljad sobiva disainaluse peal, õiget värvi pleedid «hooletult» üle diivani käetoe visatud. Nüüd võivad huvilised tulla! 

Kui mõnele kliendile eluase meeldib, võtab ta hiljem maakleriga ühendust. Kõik huvilised võtavad osa internetilehel maja müügikuulutuse all olevast avalikust pakkumisest, mille käigus hind tõuseb. Ja muidugi saab maja või korteri endale see, kes rohkem pakub. 

Peale kindla ostja tekkimist, ehk kui on selge, et rohkem visninguid pole vaja korraldada, võib senine pere end tagasi kolida ja mõnda aega rahus edasi elada. Väljakolimise tähtaeg on enamasti alles kolm kuud hiljem. 

Kui ma esimest korda sellisest kolimisega kaasnevast palaganist kuulen, ei ole mu imestusel piire ning arvan, et vestluskaaslased liialdavad korralikult. Kuid piisab veebilehel hemnet.se paari suvalise müügiobjekti piltide vaatamisest, et kinnitust saada: kolimisega siinmail juba nalja ei tehta, kõik kodud paistavad olevat detailideni paigas ning justkui sisustusajakirjade preemia väärilised.

Näitan kolleegidele netist kontrasti mõttes paari Lasnamäe korteri müügikuulutust: käterätikud laiali, pesukorv triikimist ootava pesuga keset tuba, nõud resti peal kuivamas, üks pilt lihtsalt sektsioonkapist ja klaasi taga olevatest suveniiridest. «Kas müüakse kappi?» on nüüd töökaaslaste kord imestada. 

Ilmselt on kultuurišokk päris suur ja pildid paistavad olevat mõnele inimesele võrkkestale salvestunud, kuna veel mitu aastat hiljem võetakse teema jutuks ja muudkui imestatakse... 

Tegemist on katkendiga raamatust «Minu Rootsi».