Remondiblogi: andke nõu, kuidas kujundada kodukontor?

Margit Partei
, blogija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Margit Partei

Seekord kirjutab Margit mõtetest seoses kodukontori ruumiga ja väga suurest edasiminekust remonditeekonnal.

Üks nädal tegusat remondiaega ja elukaaslase asjalikku toimetamist viis meid omadega nii kaugele, et ava kandvas seinas sai õigesse kohta nihutatud ja planeering hakkab vaikselt meenutama seda, mis juba 1,5 aastat tagasi paberile pandud sai. Selle ava nihutamine oli ikka üks väga aeganõudev ettevõtmine.

Kõigepealt lammutas elukaaslane kandvate postide vahelt veel alles oleva osa palkseina laiali. Täispikkuses kandvad postid jäid puutumata. Üle 1,5 meetri «seina» tuli maha koos ahjuga juba varakevadel.

Kunagi olid ahju asemel olnud samuti kandvad postid mõlema kandva laetala all, aga ahju ehitusega 1960. aastate lõpus olid need kohad täiesti toestamata jäetud. Niimoodi see maja siis siin üle 50 aasta vajus, muudkui korteri keskele ahju poole kokku. Mul on ikka nii hea meel, et see valesse kohta ehitatud ohtlik ahi siit lõpuks minema ja kandev sein ära toestatud sai.

Pärast seina osalist lammutust, kui tugipostid veel alles jätsime, toestas elukaaslane kõik kandvad laetalad mõlemalt poolt kandvat seina paksude tugipostidega. Nende postide alla loomulikult tuli teha omakorda «talad», et need postid raskuse all naabri korteris ei maanduks. Kogu see eelnev toestamine oli tunduvalt ajakulukam kui uue tala ja postide paikasaamine.

Põnev oli ka kuuemeetrise ja ligi 70 kilo kaaluva tala teisele korrusele saamine. Uksest ja trepikojast see loomulikult sisse ei mahtunud, seega sisse tuli tulla aknast. Samal ajal tuli mööda laveerida pandud tugipostidest. Kartsime kohutavat jändamist, aga koos ühe tubli sõbraga sai tala kiirelt üles ja lõpuks ka lakke kinnitatud.

Iga laetala sai veel omakorda toestatud 120x120 mm postiga ning ka põranda tala sai uuendatud ja tugevdatud. Nüüd peaks olukord olema tunduvalt jäigem ja tugevam kui enne. Saame edasi minna lae villatamisega, ventilatsioonitorude vedamisega, põrandate lammutamise ja ehitamisega ja nii edasi: kõigega, mida seni see sein seganud oli.

Kontor.
Kontor. Foto: Margit Partei

Mina aga tegelesin edasi planeerimisega ja mõtlesin taaskord läbi oma kodukontori plaane. Enam-vähem olen aru saanud, mida ja kuhu panna, aga kõige suuremat raskust valmistavad panipaigad.

Esialgu kavatsesin kontoris kasutada üht vana raamatukappi, kuid kapi lähemal uurimisel on mul tekkinud kahtlused, kas viitsin hakata kogu seda aega ja raha kulutama kapi renoveerimisele. Seal on rohkelt spoonikahjustusi, sahtlid peaks täiesti välja vahetama, rääkimata kogu kapi lihvimisest ja uuesti viimistlemisest… Kuna tegu ei ole täispuitmööbliga, siis selle spooni nimel ma väga palju aega kulutada ei taha.

Vana kirjutuslaud, mille korda tegin, on plaanis siiski alles jätta. Kuna kodukontoris tegelen valdavalt fototöötlusega, siis kindlasti peab laud olema sellises asendis, et valgus aknast ühegi nurga alt arvutiekraanile langema ei hakka. Visuaalse poole pealt kasutaksin ideaalis ka vanaaegset puidust tooli, siis oma tervise huvides peaks ilmselt muretsema korraliku kontoritooli. Laud asetseb plaani järgi üpris toa keskosas ühe seina ääres.

Otse uksest sisse tulles saab olema aga pisike nurgake ühele/kahele tugitoolile – need on samuti siit korterist pärit toolid, mille ise restaureerisin – ja põrandalambile. Selline mõnus koht, kus töötegemise vahepeal istuda ja pausi pidada. Ukse vastas olevale pikale seinale tuleb ilmselt suuremõõtmeline kunst, tõenäoliselt midagi minu mustvalgete erakogust. Kuna tuba on pikk ja kitsas, ei taha ma pikematele seintele kohmakat mööblit kuhjata.

Foto: Margit Partei

Kuidas aga lahendada kontoriasjade hoiustamine, selles on küsimus. Kui raamatukapi mõttest loobuda, siis on võimalik panipaiku luua laua taha seina, kus on ka ahju üks külg, ning ukse seina täpselt laua kohale. Minu esialgne mõte on laua seina panna lihtsalt terve hulk puidust isetehtud riiuleid, kus raamatuid, mappe, dokumente, hoiukarpe jms hoida.

Ahju kõrvale seina oli aga mõte panna seinale rippuma paar kappi, kus hoida fototehnikat. Kuna ruumi on vaid 130 cm, siis kahjuks minu esimene mõte ehk kaks 50 cm süguvust Ikea IVAR kappi, mille endale meelepäraselt viimistleda saab, lihtsalt ei mahu. Võimalik, et ehitame Ikea köögikappide sisusid ja liimpuitu kasutades sinna hoopis ise sahtlid ja/või kapiosa. See kapiosa peab suutma kanda ka suurt ja üpris rasket fotoprinterit.

Ega sellesse pisikesse, kaheksaruutmeetrisesse ruumi palju muud mahugi. Mõned riiulid, paar kappi, laud ja nurgake tugitoolidega. Kontori seinad, laed ja põrandad tulevad valgetes toonides, aktsenti annab tume mööbel ja tekstiilid. Töötamiseks ja fotodega toimetamiseks vajan helget ja valget ruumi, seega valged seinad on kontoris parim valik.

Mis te sellest plaanist arvate ja mida teeksite teisiti?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles