Ministeerium: koduaias peab mürkide kasutamine olema viimane lahendus

Integreeritud taimekaitse rõhutab tervete taimede kasvatamist viisil, mis võimalikult vähe häirib põllumajanduslikke ökosüsteeme ning soodustab taimekahjustajate loomulikke tõrjemehhanisme kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik Evelin Hillep. 

Integreeritud taimekaitse korral peab eelkõige hoiduma tegevustest, mis soodustavad taimehaiguste, kahjurite ja umbrohtude arengut. Integreeritud taimekaitse esimene kaitseliin on vältida taimekahjustajate levikut ja paljunemist soodustavaid tingimusi. Kui ilmneb vajadus taimekahjustajate tõrjeks, tuleks eelistada bioloogilisi, mehaanilisi ja muid kemikaalivabu taimekaitseviise, juhul kui need võimaldavad vähemalt rahuldavat tõrjeefekti.

Mida teha taimekahjustaja leviku ennetamiseks?

Vali istutamiseks meie oludes kohanevaid ning haiguskindlaid taimesorte. Nt rooside puhul näitab haiguskindlust etiketil olev märge „ADR“. Köögiviljataimede haiguskindlust aitab parandada spetsiaalse lisandiga (Trichoderma spp) külvimuld, mis hoiab ära tõusmepõletiku ohu. Taimetugevdajate eesmärk on tõsta taime vastupanuvõimet taimekahjustajatele ning enamasti on need valmistatud kivijahu või taimetõmmiste baasil. 

Vali mullastiku ja kasvukoha jaoks sobivad taimed ning väeta neid tasakaalustatult. Lihtsaim viis oma aia mullatüüpi määrata on teha peotäis mulda märjaks – kui selle saab käte vahel vorstikeseks kokku suruda, siis on tegu kõige kehvema, savika mullatüübiga. Mulla parandamiseks tuleb segada savimulda võrdses koguses liiva (või kompostmulda), mis muudab mulla õhulisemaks. Mulla happesust saab määrata aiandusärides müüdavate lakmuspaberite või ampullide abil (mulla tavaline happesus ehk pH on 4,8 – mida väiksem pH, seda happelisem muld).

Veendu ostes, et taimed oleksid terved ja ilma haigustele viitavate tunnusteta. Taimekahjustajate leviku ennetamiseks tasub hoida taimi enne püsivale kasvukohale istutamist mõned nädalad eemal teistest sama liiki taimedest ning jälgida, kas neil ilmneb haigustunnuseid.

Istuta üheaastased taimed alati uude kasvukohta, nii katkestad taimekahjustaja elutsükli. Köögiviljataimede puhul pea kinni viljavaheldusest. See tähendab, et köögiviljakultuure tuleb kasvatada igal aastal veidi teises kohas. Nõnda väldid taimeperekonnale iseloomulikke haiguste ja kahjurite levikut.

Kuidas tõrjuda aeda tunginud taimekahjustajaid?

• Mehaaniline tõrje 

Soovimatuid taimi tuleks aiast tõrjuda mehaaniliselt.

Teadagi, rohimine on aias üsna tüütu tegevus. Selle tegevuse võid asendada, kui korra või paar nädalas lased istutusalade taimevahed läbi käsikõpla või käpaga. Kui tõmbad käpaga idanema läinud umbrohud peenrale pikali, siis päike närtsitab need peagi ära.

Vastupidavate umbrohtude puhul, nagu harilik naat, harilik kassitapp või harilik orashein, tuleks kätte saada kõik taime maa-alused osad. Tavaliselt see kitkudes ei õnnestu, seega jääbki üle taimed lihtsalt n-ö välja kurnata, eemaldades järjepidevalt iga natukese aja tagant nende maapealsed osad.

Iluaias kasutatakse enamasti umbrohtumise vältimiseks puukooremultši. Enne kui otsustad multši kasuks, puista pinnasele ka pikkamisi mõjuvat lämmastikväetist (nt sarvelaaste), sest muidu võib taimedel tekkida lämmastikupuudus, kuna kooremultši lagundamisel seotakse lämmastikku.

Puuvilja- ja marjakultuuride puhul on nakatumise vähendamiseks soovitatav kõik haigestunud viljad kokku korjata ja hävitada. Samuti ära jäta puu alla vedelema maha kukkunud õunu, nii saad vähendada õunamähkuri asustust ja õuntes esinevad vastsed ei saa liblikateks areneda. Haigestunud võrseotsad või oksad tuleb eemaldada.

Kuigi enamikku taimede kaitseks vajalikku tuleks teha kevadel, suvel ja sügisel, siis ka talvel ei saa tukkuda. Nt kirsipuude nakatumist luuviljaliste mädanikku saab vältida, kui talvel korjata mumifitseerunud viljad puudelt ära ning hävitada.

Köögiviljade puhul on tõhusaks abinõuks peenarde kaitsmine kattelooriga, mis kaitseb nt porgandit kaevandikärbse eest. Või siis tuleb röövikud, mardikad, vastsed või haigusnähtudega lehed lihtsalt käsitsi ära korjata.

Okaspuude ja -põõsaste puhul on sõltuvalt liigist võimalik kasutada mitmesuguseid võtted. Sageli piisab, kui okkatäid puudelt veejoaga maha pesta. Okaspuude puhul tuleb hoolikas olla nende kasvutingimuste loomisel ja hoidmisel; näiteks aitab kasvuolude parandamine hästi seenhaiguste vastu. Männi puhul on üks lihtsamaid ja äärmiselt tõhusaid tõrjeabinõusid see, kui okkad puu alt ära riisuda.

Väiksematelt lehtpuudelt ja -põõsastelt saab kahjurid sageli ära korjata. Kõrgematel puudel ei ole tavaliselt võimalik tõrjet teha. Haiguse tugeval esinemisel saab nakatunud ja varisenud lehtede koristamisega järgmiste aastate haiguspuhanguid vähendada.

• Bioloogiline tõrje

Kui kahjuriprobleem tekib, siis tuleks taimekahjustaja kontrolli alla saada võimalikult loodushoidlike meetoditega. Näiteks tasub istutada aeda aiakahjureid hävitavate putukate, loomade ja lindude meelistaimi või kasutada kahjurite tõrjeks taimeekstrakte.

Aed on mitmekesine elupaik taimedele, lindudele, loomadele ja putukatele. Selles mitmekesisuses on kasulik teada, kes on aedniku sõbrad ja mida nad aia heaks teha saavad. Lepatriinud, kiilassilmad, sirelased jt toituvad lehetäidest ja lehekirpudest. Konnad, eriti kärnkonnad, söövad nälkjaid ja kahjurputukaid. Aiakahjureid hävitavad ka siilid, nahkhiired ja mitmed linnud (põõsalinnud, kärbsenäpid, linavästrikud, tihased jpt). Seega oluline on luua aeda kahjureid söövatele loomaliikidele soodsad elutingimused. Samuti võiks aeda mitmesse kohta kasvama panna nektaririkaste õitega taimed, nagu näiteks harilik naistenõges, aedtill või harilik raudrohi, mis meelitavad ligi kasulikke putukaid, näteks sirelasi, kiilassilmi ja lepatriinusid. Eelistatud on väikeste lihtõitega taimed, näiteks sarikalised ja korvõielised.

Oluliselt rohkem kasulikku infot integreeritud taimekaitse kohta leiab maaeluministeeriumi Maablogist.