R, 25.09.2020

Kollektsionäär: vanu kuuseehteid tuleb säilitada kindla temperatuuri juures

Paberist inglid Marika Ploomani kogust.

FOTO: Külli Mariste

Vanu kuuseehteid on liikvel järjest vähem. Vanasti toodeti ehteid käsitööna, seeetõttu ei ole neid massiliselt kunagi olnud. Ajalookeerises ja sõdade möllus on ajaloolised õrnad kuuseehted kippunud ka kaduma või lihtsalt purunenud. See teeb vanadest kuusekaunistustest antiigipoodides mineva kauba ning ajab hinna lakke. Kuuseehete kollektsionäär Marika Plooman, kelle kogusse kuulub 850 ehet erinevatest aegadest lausub, et ühe vana kuusekaunistuse hind võib ulatuda lausa 100 euroni tüki eest.

Klaasehete tulek

Esimesed klaasist kuuseehted valmisid samas riigis, kust tuleb ka jõulukuuse kaunistamise traditsioon – Saksamaal. Sealses Lauscka linnakeses kujunes 19. sajandi lõpuks välja kuuseehete tööstuslik tootmine. Tellijateks olid toona peamiselt ameeriklased ja töö käis läbi terve aasta. Kuuseehted olid nõnda minev kaup, et sakslaste eeskujul hakati klaasist jõuluehteid valmistama ka Tsaari-Venemaa väikestes artellides. Levinuimad mudelid olid toona nii saksa kui vene toodangus ümmargused klaaskuulid, kreeka pähklid, jääpurikad ja usuteemalised kaunistused. Kuusehete kollektsionäär Marika Plooman lisab ka huvitava fakti ajaloost: «Ülemöödunud sajandi lõpus ja möödunud sajandi alguses olid Venemaal kuuseehete tootmises tööl lapsed, noorukid ja naised. Tööjaotus oli nõnda, et noorukid puhusid ehteid, lapsed pakkisid ja naised maalisid.»

Eestlastel oli eelmise sajandivahetuse paiku kombeks kaunistada oma jõulupuud käepäraste vahenditega nagu õunad, küpsised, mandariinid ja lambarasvast küünlad. Samuti olid populaarsed paberist välja lõigatud ehted. Esimesed klaasist kuuseehted jõudsid Eestisse Saksamaalt ja Tsaari-Venemaalt. Esialgu olid need kättesaadavad jõukamale elanikkonnale. Esimese Eesti Vabariigi ajal ilmusid üksikud klaasist ehted seni kasutusel olnud õunte, piparkookide, kommide kõrvale ka laialdasemalt meie kodudesse. «19. sajandi keskel võib trükistest lugeda, et mõisnikud kaunistavad oma kuuski klaasehetega ning 1897. aasta ajalehes «Olevik» juba lausa reklaamitakse klaasist jõuluehteid,» ütleb Marika. Marika Ploomani sõnul olid ka siis ajakirjanduses nõuanded, kuidas jõulupuud kaunistada. Näiteks 1929. aasta ajalehes soovitati ehtida jõulupuud valge ja hõbedasega. 1930ndate aastate «Tallinna Postis» soovitati mitte minna kaasa trendidega ja kaunistada kuusepuu ikka kirevalt – sellega, mis on olemas. «Samas säilis 1940ndate aastateni kuuse rüüstamise komme – jõuluõhtul anti lastele vaba voli maiustada kuuse küljes rippuvate söödavate kaunistustega» lisab Marika.

Kirev nõukaaeg

Uus poliitiline korraldus pärast Teist maailmasõda tõi kaasa ka uued suuna kuuseehete disainis. Jõuluehetest said nääriehted ja Hruštšovi aeg tõi kaasa küllusliku kuuseehete pärandi, mille järgi täna kollektsionäärid võidu jooksevad. Moodi tulid muinasjututegelased – Tsaar, Vassilissa, doktor Aibolit, Kolm põrsakest, Pünamütsike jt. Kuuse külge sai riputada olmeehteid – näiteks teekannud, tavalised mudelid olid loomad, linnud, puuviljad ja köögiviljad. Populaarsed ja väga kallid olid helmesehted ning papjeemašeest ehk puuvillamassist ehted.

Olmeehted Marika Ploomani kogust.

FOTO: Külli Mariste

Kõik need valmisid käsitööna kuni 1970. aastate lõpuni, mil kuusekaunistused muutusid masstoodanguks ja ühtlasi ka väga odavaks. Marika Ploomani ühed lemmikehted hruštšovi ajast on kunagise Balti jaama turuputkast leitud klaasist viinamarjad ja punased sõstrad. «Tegemist on unikaalsete meistritöödega, sest on näha, et iga mari on ükshaaval puhutud.» Selliseid on Marika sõnul väga vähe ja kindlasti tasub neid hoole ja armastusega hoida.

Muinasjututegelased Marika Ploomani kogust.

FOTO: Külli Mariste

Kuidas tuvastada vanust?

Mõned ehtemudelid olid nö apoliitlised ja neid toodeti aastakümneid, nt majad ja nende dateerimine puhtalt mudeli põhjal võib olla keeruline. Marika Plooman ütleb, et selliste ehete vanust saab tuvastada pikaajalise kogemuse põhjal ning ehte kaela järgi, mis muutub aja jooksul mustemaks ja tumedamaks. Võtmesõna on ka ehte kinniti – kui raskema klaasehte küljes on suure aasaga jäme plekist kinniti, on tegu tõenäoliselt 40ndate ja 50ndate aastate mudeliga. Hiljem, 60ndatel olid materjalid juba kergemad, kinnitid ümaramad ja kaarjamad.

Parandada või mitte

Klaasist kuuseehted on väga õrnad ja purunevad kergesti. Samuti kulub aja jooksul maha värv ja ehted tuhmuvad. Kui aga peaks nii minema, et armas kuusehe kildudeks puruneb, siis esmane soovitus on korjata kõik killud hoolega pehmesse paberisse kokku ja panna kõrvale. Siis on aega kaaluda, kas seda restaureerida või mitte. «Pigem on see emotsionaalne väärtus, mis siin rolli mängib,» ütleb Marika. Kui ehe on ikka tuhandeks killuks, on seda võimatu kokku panna. Kui aga suuremad tükid väljas, on parandamine teostatav. Kodusel teel Super attack liimiga ei ole aga soovitav vanu väärtuslikke ehteid kokku liimida, sest liim jääb kuivades valge ning ka killud ei istu omavahel hästi kokku. Siinkohal tasuks pöörduda restauraatorite poole, kelle kasutada on spetsiaalsed liimid, mis võimaldavad kildusid märke jätmata kokku sättida ning ka puuduolevaid osi vajadusel juurde kasvatada.

Klaasist viinamarjad Marika Ploomani kogust.

FOTO: Külli Mariste

Marika Ploomani soovitus on vanu kuuseehteid säilitada kindla temperatuuri juures, kuid isegi siis võib hakata vana värvikiht maha tulema. Pikaaegsel kollektsionääril endal on iga ehe pakitud eraldi mullikilesse ja siidipaberisse ning ehted temaatiliselt karpidesse jagatud. Olgugi et vanad kuuseehted on kaduv väärtus, kutsub Marika neid hoidma ja säilitama.