Lahendame mõistatuse: miks on mõnedes nõukaaegsetes majades vannitoa ja köögi vahel aken?

Tegemist oli toona üsna tavapärase arhitektuurilahendusega, kuid asi polnud sugugi vaid selles, et säästa elektrit. Vannituba kasutatakse peamiselt hommikuti ja õhtuti, kui on väga vähe naturaalset valgust, pealegi on aken üsna tilluke ja asub lae all.

Rambler.ru selgitab, et aknaid hakati vannitubadesse ehitama juba 18. ja 19. sajandil. Siis olid peamisteks valgusallikateks küünlad ja petrooleumlambid, mida aga on niiskes ruumis keeruline ja ebamugav kasutada. Aken pakkus seega lisavalguse võimalust ja oli heaks viisiks niiskust ja auru täis ruumi tuulutada.

Traditsioon jätkus aga ka uuemal ajal. Stalini ajal võeti paljudes kortermajades kasutusele gaasiboilerid, mis aga tõstatasid uue turvariski. Nii jätkati akende vannitubade ja köökide vahelisse seina ehitamist - ühest küljest pakkus see ventilatsioonivõimalust, teisalt aga oli lisaturvalahendus, kui juhtuski halvim ning boiler plahvatas. Väike aken aitas šokilainet maandada.

Forum Daily nimetab üheks põhjuseks, miks aken vannitoas kasulik on, ka võitlust hallitusega - pääseb nii niiskesse ruumi rohkem õhku ja päikesevalgust.