FOTOEKSKURSIOON ⟩ Kohtunik Poljakova näitab Eesti kuulsaimat kohtumaja, mis eelmisel aastal hüljati

Endises Liivalaia kohtuhoones on aeg seisma jäänud. Kõik püsib, justkui oleks seal veel eile usinalt tööd rabatud: küünlad, kohvikannud, vanad telefonid ja mikrolaineahju kasutusjuhend, mida keegi kunagi sirvinud pole. 2018. aasta lahkumispeoks valminud õunamahlgi ootab kohtunik Katre Poljakova laual avamist.

1970. aastatel projekteeritud hoone ehitati algupäraselt 12 kohtunikule. «Sellepärast ongi  siin kokku 12 kohtusaali. Teisel, kolmandal ja neljandal korrusel on igas neli saali ja siis see suur saal niiöelda suuremateks istungiteks,» seletas kohtunik.

Selleks ajaks, kui kohus 1. novembril 1991. aastal sisse kolis, oli kohtunikke juba 22. Poljakova märgib, et tipphetkel, mil tsiviilkohus ja kriminaalkohus koos olid, töötas majas 56 kohtunikku ja 56 kohtuistungisekretäri. «Kole kitsaks läks,» nentis ta. «Siis aga kolisid tsiviilid ehk tsiviilkohus Kentmanni tänavale ja siia jäid kriminaalkohtu liikmed ehk 22 inimest,» lisas ta.

Organiseeritud kuritegude saal, kohtunik Katre Poljakova.

FOTO: Remo Tõnismäe

Kohtumaja viimastel kuudel, mil arhiive ja viimaseid dokumente koliti, läksid Poljakova sõnul majas liikvele ka rotid. Majast lahkumise peo kutsel oli märge: isegi rotid on pakkinud oma kotid.

Suur saal

Liivalaia kohtuhoone suur saal mahutab Poljakova sõnul ligikaudu 200 inimest. Saali kasutatakse protsesside puhul, kus on palju süüdistatavaid ja kannatanuid.

«Mina olen selles ruumis istunud protsessil, kus mul oli 123 kannatajat ja 34 alaealist süüdistatavat,» rääkis kohtunik. Tegu oli alaealiste kambaga, kes õhtuse bussiga Maardust pealinna tuli ning Lasnamäel autosid ärandas. Noorukid rallisid autodega kodulinna tagasi, koorisid autod tühjaks ning müüsid maha kõik, mis müüa andis. 

Harju maakohtu Liivalaia kohtumaja suur saal aastal 2018. 

Remo Tõnismäe

«See lugu tegelikult lõppes kurvalt. Idee autor oli noormees, kelle nimi oli Jevgeni ehk Ženja, nagu me teda kutsusime,» meenutas Poljakova. Noormees istus kohtuniku sõnul kaks ja pool aastat vanglas eeluurimise all ja ootas kohtuotsust. 

«Ja siis sai ta 18 täis. Lapsi koheldakse leebemalt, aga kui sa juba 18 täis saad, oled täiskasvanu. Ženjaga juhtus selline lugu, et ma lugesin talle juulikuus otsuse ette, lugesin sõnad peale, ütlesin, et kolm aastat vangistust, sellest kaks aastat ja kuus kuud oled ära istunud juba, ülejäänud jääb tingimisi, ära siis enam tee,» seletas kohtunik.

Harju maakohtu Liivalaia kohtumaja suur saal aastal 2020.

FOTO: Remo Tõnismäe

Noormees pidas pool aastat seadust rikkumata vastu. 18. sünnipäevale järgnenud õhtul ärandas ta aga auto, jäi vahele ning eeluurimiskohtuniku juurde vahistamisele paraku ei jõudnudki, kuna pani arestimajas enesele nööri kaela. Poljakova sõnul oli toona kõige suuremaks kannatajaks Ženja ema, kes koolikoristajana töötades noorsandi kohtukulud kandma pidi. 

Maffiasaal

Kohtumaja maffiasaal ehk organiseeritud kuritegude saal on Poljakova sõnul majas ainus, mida peale Nõukogude aega remonditud on.

Maadevahetusprotsess aastal 2012.

FOTO: Peeter Langovits

Maffiasaali ühe märgilisima episoodina mäletab Poljakova maadevahetusprotsessi, kuhu süüdistatavad oma isiklikud toolid kaasa võtsid. «Kohtupingid on siin hästi ebamugavad ning selg hakkab pikapeale valutama,» märkis Poljakova. «Selle peale öeldi, et kohtus ei peagi mugav olema,» lisas ta.

Organiseeritud kuritegude saal aastal 2020.

FOTO: Remo Tõnismäe

Nõukogudeaegne jäänuk

Poljakova teab rääkida, et omal ajal pidi kohus otsuse langetamiseks nõupidamisruumi kogunema ja mitte väljuma enne, kui otsus langetatud. 

«Kui mina veel kohtuistungisekretär olin, alustasin Pärnu maantee majas ja kui kohtunik oli nõupidamisteruumis otsust kirjutamas, siis ega keegi väga ei tahtnudki sinna minna. Ust ei tohtinud avada ja siis me toimetasime neile korviga teise korruse aknast süüa. Korv lasti aknast välja ja me panime sinna sööki sisse,» meenutas Poljakova heldimusega.

Nõupidamisteruumi WC.

FOTO: Remo Tõnismäe

Uue kohtumaja uksed

Kohtusaalil peab Poljakova sõnul olema alati kolm ust: üks kinnipeetavate ja süüdistatavate jaoks, teine, millest käib kohus ja kolmas publiku jaoks.

See tarkusevara anti kohtuniku sõnul edasi ka uue kohtumaja arhitektidele. «Anti info, et kohtusaalil peab olema kolm ust. Aga ega nad ei tulnud ju küsima, et miks kolme ust vaja on,» nentis Poljakova. Sisearhitektide esimeses projektis olid seega kõik kolm ust kõrvuti ning avanesid ka ühisesse fuajeesse.