Venemaa endises pealinnas asub silmapaistev roheline võidukaar, mis kannab Narva linnaga sama nime. Nüüdseks peaaegu kakssada aastat Peterburi kaunistanud Narva värav on saanud osaks Venemaa arhitektuuri suurteostest.

Narva värava esimene versioon valmis keiser Alexander I käsul aastaks 1814, austamaks isamaasõjas Napoleon Bonaparte'i võitnud vägesid. Triumfikaar püstitati linna piiril Obvodnõi kanali lähedal asuva Narva kordoni kõrvale, mille järgi see ka nime sai, kirjutab veebileht Saint-Petersburg. Ajahädas venelased ehitasid triumfikaare esimese versiooni puidust ja alabastrist, mis on peeneteralise kipsi erim. Kahjuks ei pidanud kaar loodusjõududele vastu ning hakkas kohe pärast valmimist lagunema.

Esimese Narva triumfikaare autoriks oli Itaalia arhitekt Giacomo Quarenghi, kelle kavandatud hooneid leiab kogu Peterburis. Itaallane on ka näiteks Alexandri palee ja Smolnõi instituudi autor. Lagunev kaar oli keisrivõimu jaoks vastuvõetamatu. Võit Euroopa edukaima kindrali üle vajas suursugust mälestist. 1825. aastal troonile asunud Nikolai I andis 1827. aastal käsu uue triumfikaare ehitamiseks.

Giacomo Quarenghi kujundatud Alexandri palee.

FOTO: Shutterstock

Uue kaare koduks sai Tarakanovka jõe kallas, mis jäi endisest asukohast pisut lõunasse. Ehitustöid hakkas juhtima Vene arhitekt Vasily Stasov, kes kaasajastas kaare kavandit, kuid püsis truu itaallase visioonile. Tähistamaks 15 aasta möödumist venelaste jaoks võidukast Borodino lahingust Napoleon I vägede vastu, alustati 1827. aastal 26. augustil uue Narva värava ehitusega. Tähtsal sündmusel viibisid nii linna koorekiht kui ka sõjaveteranid.

Kahjuks jõudsid ehitustööd kohe tupikusse ning reaalne töö algas alles kolm aastat hiljem. Stasov ja Peterburi linnaametnikud ei suutnud jõuda kokkuleppele triumfikaare ehitusmaterjalides. Uuendusmeelne arhitekt soovis ehitada kaare tellistest ja katta see vaskplaatidega, mis oli sel ajal revolutsiooniline lähenemine. Välisfassaadi vasega katmist ei oldud sel ajal isegi liberaalsemas Lääne-Euroopas juletud katsetada. Kuid arhitekt jäi endale kindlaks ning ametnikud pidid alla vanduma – ehitus võis alata!

Vasily Stasov Nõukogude Liidu aegsel postmargil.

FOTO: aquatarkus / Shutterstock.com

Suursugust võidukaart kaunistavate skulptuuride ja kaunistuste eest vastutas skulptor Vasily Demut-Malinovsky. Narva väravast sai Venemaa skulptorite koorekihi lõuend. Skulptuure ja kaunistusi telliti mitmelt selleaegselt suurmeistrilt. 

Võidukaart krooniva kaariku, mille ees on kuus hobust, on kujundanud keiser Nikolai I lemmikskulptor baltisakslane Peter Clodt von Jürgensburg. Enamik võidukaart katvatest figuuridest valmistati skulptorite M. Krilovi ja N. Tokarevi käe all, kuid kaarikus seisva võiduingli kujundas hoopis Stepan Pimenov. Triumfikaare jalami mõlemal küljel olevad sõdalased valmisid Pimenovi ja Demut-Malinovskiy koostöös.

Narva värav.

FOTO: Anton Kudelin / Shutterstock.com

Ehitustöödega jõuti lõpusirgele 1833. aasta sügisel, kuid triumfikaar avati ametlikult 17. augustil 1834. aastal. Ühe avaga kaar on oma stiililt äravahetamiseni sarnane roomaaegsete võidukaartega. Ka need kaared ehitati linnapiirile tervitamaks kojusaabuvaid sõdureid.

Narva värav sai teise maailmasõja ajal üle kahe aasta kestnud Leningradi blokaadis tugevalt kannatada. Õnneks taastati võiduvärav 1951. aastaks, pärast mida tegutses seal väike sõjaväemuuseum. 21. sajandi algul läbis Narva värav ulatusliku uuenduskuuri ning ehitusekspertide sõnul on kaar heas seisukorras.