KATKEND ⟩ Ettevaatust, kassitapp! Ja muud vead lilleaasa korraldamisel

Tegin oma lilleaasa eest hoolitsedes ühe baasilise vea. Korjasin lilleseemneid esimesel sügisel võimalikult palju ära, enne aasa mahaniitmist, plaaniga need varakevadel maha panna. Siia-sinna ma neid ka panin, aga kevadeti oli ju palju muud tööd! Palju seemeid jäigi mu panipaika.

Tagantjärele tarkus: ma oleksin pidanud lilleaasa seemnekülvamise täiesti looduse vastutusele jätma. Küllap loodus oleks teanud, mismoodi need seemned talve üle elavad ja maamullaga kokkupuute saavad, nii et õigel hetkel areneda.

Praeguse seisuga on selge, et mu lilleaasaks plaanitud maa koosneb kahest erinevast mullatüübist. Kaugemal, noore kaasiku juures on liivasem-vaesem maa ja seal tekkis loomulikku lilleaasa-tunnet rohkem. Aga minu kodu lähedal on liiga rikas muld! Seda armastavad nõges ja puju, laiutades üle võimalike aasalillede. Ja kõige üle ja ümber ronib nuhtluste tipp: kassitapp! Ilmselt oleksin pidanud eelmisel aastal oma lilleaasa rohkem rohima. Jah, käisin seal õhtuti kõndimas, kanakari ja eriti kalkunid ja haneke nõudlikult ootamas, et ma neile maltsahunnikuid viskaks. Korjasin sealt ka nõgesevihtu, panin talveks kuivama. Kassitappu pidasin sel kriitilisel rohimisperioodil paraku «ilusaks»!

Ma ei saanud aru, et nende süütute õrnroosade kellukate taga on salakaval ronija, kes võtab üle kõik, mis ette jääb! Nii võisin varsti näha oma aasal rukkililli ja moone, üleni kassitapu sisse mässitud. Välja tõmmata ei saanud sealt enam midagi, või siis kõiki koos…

Ja nii ongi kassitapp lilleaasas laia ala endale võtnud. Tundub, et kassitapp on lilleaasa tapja…